VÄIKE MAJA MARTA TÄNAVAL...

Ühe vana puumaja restaureerimise lugu.
www.martaguesthouse.weebly.com
Restoration of an old 1901 built wooden house.




15 January 2011

VANA MAJA


Foto: Triin Tae

Vaatasin praegu pilte ja vanu blogi sissekandeid. Peagi saab aasta täis, kui alustasin ajaraamatu pidamisega, et tehtut meeles hoida ja talletada eelkõige iseenda jaoks. Tagasi vaadates valdavad mitmed tunded: tehtud on tegelikult palju, kuigi kaasakutsuvaid fotosid jagada veel ei saa. Minule on muidugi need "shabby" fotod ka väga armsad, kuigi mõnele asjasse mittepühendatule võib kogu ettevõtmine väga kahtlane näida.. Mina näen kogu asja juures aga suurt võlu! Vaimusilmas näen kaunist õrna lühtrit juba koridoris rippumas, heledaid ja avarana tunduvaid ruume, pitsilisi kardinaid siin-seal...

3 comments:

Marika said...

Juhtusin siin seda „vana maja“ lugu lugema.
Põnev on natukegi osa saada ka sellest emotsionaalsest poolest, mis maja ehitamisega samuti kaasas käib. Nendest tunnetest, mõtetest, hetkeemotsioonidest, mis midagi tehes või siis veel hiljemgi tegijate sees keerlesid ja möllasid. Sellised lõigud lisavad ettevõtmistele seda värvikirevust, mis muidu ehk töö tegemise varju võib jääda. Neid postitusi on huvitav ka endal hiljem lugeda:)
Mitte, et ma ise väga avatud inimene oleksin, kuid tegelikult on see inimeste emotsionaalne ja hingeline pool mind alati väga huvitanud.

Lahe ja tegelikult ju peamine, et sina ise näed kogu asja juures seda suurt võlu – vaimusilmas näed kaunist õrna lühtrit juba koridoris rippumas, heledaid ja avarana tunduvaid ruume, pitsilisi kardinaid siin-seal… - sest siis tead, et teed õiget asja! On nii?
Omadest kogemustest tean, et kui sinu süda on sinu tegemistes(t) puhas, kerge, hell ja hele, siis pole vaja ka muretseda, et asjasse mittepühendatule võib kogu ettevõtmine väga kahtlane näida:)

Kaasakiskuvaid fotosid veel ja veel !

Mai-Liis said...

Emotsioonid.. Jah. Neid on. Palju.
Kord nutad. Siis taas sisemine teadmine ja rahu. Rõõm, mis vahel valdab, on tohutult suur ja samas rahulik teadmine. Siis jällegi kahtlused vahel: et kas ikka on mõtet jännata!? Et mässame siin päevade kaupa - mille nimel küll tegelikult!?
Siis teed ikka edasi. Tasapisi. Kusjuures tundub, et tegemise rõõm on isegi suurem sellest rõõmust, mis valdab siis, kui mingi etapp valmis saab. :)

Käisin just nädalavahetusel majale värvitooni valimise pärast jalutuskäigul: Kadriorus, Kalamajas, Uus-Maailm maju vaatamas. Peale seda käiku tulin oma räsitud majakese juurde ja ta tundus "no ütlemata hirmus hall"! On ka selliseid päevi! (Armastus ei vähene ikka). Nii võiks ka inimeste vahel olla!!!

Mai-Liis said...

... ja samas: positiivselt vaadates saab ju näha ka nii, et "veel on ta selline värv-maha-pleekinud-tuhm-värvitu, kuid peagi enam mitte. Sest selleks ju teisi kauneid maju vaatamas käisingi, et ka oma maja kord värskendada."

Ilmselt tuleb kasuks see, et naudin ise ka pigem poolikut ja mitte nii väga vuntsitut-säravat-läikima löödut. Ja see ongi lihtsalt minu maitse.

Mulle meeldis väga, kuidas ütlesid, et "kui sinu süda on sinu tegemistes(t) puhas, kerge, hell ja hele, siis pole vaja muretseda..". Just.

Vahel vaid neil "kahtluspäevil" meenuvad pigem need möödakäijad, kes on soovitanud kohe buldooser võtta. :D