Sirvisin oma lugejate lemmikblogisid ning leidsin ajakohase-armsa mõttetera, mida kindlasti soov jagada! Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, mida hoidev eluviis, säilitamine, konserveerimine (nii majad kui marjad!) sügavamas mõttes tähendab. Kui paljut võib ja saab selle kaudu tunnetada, kogeda, mida tahaks ka teistega jagada. On kosutav näha, et on järjest rohkem inimesi, kes näevad värve või värvitust sarnasel moel (ma ei öelnud, et päris ühtmoodi (!), kuid vähemalt jagavad teatud elustiili raskesti kirjeldatavat tunnetust).
Samas on raske taluda ja mõista mõtteviisi, mis ikkagi veel laialt levinud - toon ühe näite, mida kogesin alles nädal tagasi. Käisin hea sõbraga ühes maakohas ja kogesin suhtumist, mis tänaseni valusalt meeles: kohalikud elanikud olid võtnud plaaniks nädalavahetusel ühe täies ilus seisva puumaja mahapõletamise ette võtta!! (??!?)
Rõõmsalt teatasid nad meile, et tuletõrje olevat ka kohale kutsutud ning see ei olevat sugugi esimene kord!
Sellel majal ei olevat omanikku ning keegi ei soovivatki sinna elama asuda. Järelikult: mida muud siis teha!? Kutsusid meid maja vaatama, et ehk tahame sealt veel midagi endale võtta, sest me ju oleme sellised imelikud, kes teiste majade "kasutuid" juppe kasutusse võtavad...
Suures kurbuses nägime enese ees maja, mis ei olnud isegi mitte eriti lagunenud olekus, et teda tõesti hävitama peaks! Ja kas mitte ei juhtu tihti (liiga tihti!) seesama inimeste endiga...
Päästsime majakesest ukse kohal rippuva lambikese... Kui palju võiks ta rääkida.
Tõesti - see tunne on pikaks ajaks meeles..
Nii mõneski mõttes räägib jagatav mõte samas keeles! "Väärikas vaesumine"...
http://iluseesti.blogspot.com/2011/11/november.html
http://iluseesti.blogspot.com/2011/11/november.html
Mõned inimesed leiavad, et selline maja (kunagi kellegi isa või vanaisa kätetöö) on tarvis maha põletada! Maal, kus ruumi küll ja küll. See sissekanne olgu maja mälestuseks ...
 |
| An old house 2 days before some people`s decision: to burn it down! Because in their words "nobody wants to live here".. Have they really asked somebody? Have they asked a person from the same village, who lives in a 6-storey house with no privacy? I don`t think so... But it was their decision and we could just leave the place with a lamp in hand, which the same people took down for us.. The only memory from the house now.. And one day somebody built it with best thoughts... |
 |
| The lamp is now in Marta and remembers me about the house, who stood there so helpless, waiting for the destiny. Such people live in our land: next to us every day. And they think, they did a good thing, when burning the house down, which in their minds was not worth to be... |
THE STORY IN ENGLISH: "Dignified impoverishment"
I was browsing some favorite blogs of my readers and came across a lovely article, which I want to share with you! I've thought lately a lot what conserving - preserving lifestyle in deeper sense mean. So much can be felt, experienced, realized through this and there is the need to share some of it with others. It`s refreshing to see, that more and more people see colors or "colorlessness" in a similar way (I did not say that quite the same way (!), but they do share a common lifestyle).
However, it is difficult to understand the mindset, which is still widespread: just an example I experienced a week ago. I went with a good friend of mine to the countryside (one small village in Estonia) and I was confronted with attitude, which until now haunts me: group of locals told us about their "weekend-plan" to burn down a wooden house! (??!?)
They informed us happily, that the fire brigade has also been "invited" and we understood from their conversation, that it is by no means the first time!
They told, there is no owner and no one wants to live there anyway - therefore: what else can you do?! They invited us to have a look at the house: maybe we want to take something from there, because we are a bit odd ones, who take used material and re-use it somewhere else...
In great sorrow, we saw in front of us a house, which was`nt even in VERY dilapidated state! And does`nt it often happen (too often!) to people themselves (abandoned, when not "needed" anymore)?
We saved from the house one lamp, which was unhappily hanging above the doorway.. How much could and wants he to talk. We hang it to Marta House, shall it spread the Light and let us always remember..
This feeling remains for a long time.
In many ways, the article I told about, speaks the same language!
(I translate it soon for English-speakers as well)!
http://iluseesti.blogspot.com/2011/11/november.html
They informed us happily, that the fire brigade has also been "invited" and we understood from their conversation, that it is by no means the first time!
They told, there is no owner and no one wants to live there anyway - therefore: what else can you do?! They invited us to have a look at the house: maybe we want to take something from there, because we are a bit odd ones, who take used material and re-use it somewhere else...
In great sorrow, we saw in front of us a house, which was`nt even in VERY dilapidated state! And does`nt it often happen (too often!) to people themselves (abandoned, when not "needed" anymore)?
We saved from the house one lamp, which was unhappily hanging above the doorway.. How much could and wants he to talk. We hang it to Marta House, shall it spread the Light and let us always remember..
This feeling remains for a long time.
In many ways, the article I told about, speaks the same language!
(I translate it soon for English-speakers as well)!
http://iluseesti.blogspot.com/2011/11/november.html
5 comments:
Appi seda on lausa õudne lugeda! Inimesi on kodutuid ja hädas, kas siis tõesti keegi seal elada ei tahaks? Võiks siis mingile seltsile anda või üritada müüagi..Ma lihtsalt ei saa aru.. Aga lauslollust ongi maailmas palju ja kõigest ei peagi vist aru saama:(
Täpselt minu mõte armas Andra! Täielik absurd!! Aga noh... Issanda loomaaed on tõesti liialt lai.. Kujutan küll ette, et ka kõrvalisemas maakohas võib olla inimesi, kes väga hea meelega seal elaksid. Ilmselt oli siiski mingi muu huvi mängus, või tõesti ei viitsi / vaevugi nad tõsisemalt uurima... They solved just their problem. Minu jaoks jääbki see igaveseks arusaamatuseks, kuidas NII saab..
Päris põnev teema. Mõnus mõtisklemise koht kõigile :)
Kindlasti teeme me kõik mingil eluhetkel midagi, mille peale nii mõnigi kaasmaalane ütleb – täielik absurd või lauslollus või kuidas NII saab!!! Aga näe saab :)
Ja ka meie ju arvame / mõtleme sel tegemise hetkel tõsimeeli, et teeme ikka „head ja õiget“ asja!
Kas see maja on tänaseks maha põletatud? Kuna vist põletamise põhjused ei ole täpselt kõigile teada, siis ongi lihtne sellist teguviisi mitte mõista. Kuid proovi sa seda laia issanda loomaaeda mõista. Kas on vajagi? Ja iseasi on ka see, kas meiegi seda üldse tahame, viitsime või vaevume..
Kindlasti kohe on lihtsam leida ühist keelt ja mõistmist meie enestega sarnaselt mõtlevate, ütlevate ja elavate inimestega. Kuid kas see tähendab, et teisiti tegijad ja teisiti mõtlejad on out?
Mitte, et ma arvaks, et maja mahapõletamine on antud juhul ainuõige tegu, vaid ma jäin mõtlema ja otsima erinevaid põhjuseid, miks need inimesed seda tegid!
Kevadet ja päikest Martasse!
Miks nad nii tegid? Nad ütlesid seda ise selgelt: "Keegi ei taha siin elada". Ning nende "põhjuseid" iseloomustab hästi see, et igal aastal üritavad nad maha lammutada vähemalt ühe vana mõisavareme, et parki vabalt grillimiseks kasutada saaks.
Oh, seekord ei oska ma maailma nii soosivalt vaadata. :)
Kevad algas ja ehk on säästvaid lahendusi enam ja enam!
Oh, oskad ikka :)
Lihtsalt mõnda asja on vahel raske(m) mõista, sest see puudutab valusalt sinu südant. Tugevad emotsioonid matavad mõistusehääle enda alla.
Neid tundeid, mida see maja põletamise lugu, meis tekitas, võib proovida eneses lahti harutada eelmises blogi teemas kajastatud Juhan Maiste lause põhjal.
Kui mõtiskleda nende irooniavabade hetkede armastamise, elu absurdi, elu tegeliku sisu, kõige maise ajutisuse, sünni ja surma lõputu korduse ning mõtte jäävuse üle, siis tekib hulgaliselt uusi radu mõtetele ja elu mõistmine muutub lihtsamaks :)
Oluline eristub vähemolulisest…
Päikest ja tuult!
Post a Comment